Minu nimi on Epp Hütt. Elan Tartus ja olen läbinisti koerainimene. Esimese koera sain pärast lõputuna tunduvat ootamist ja vanemate mõjutamist oma 12 eluaastal. See oli taksisuurune segavereline koer Muki. Järgnesid 8 õnnelikku aastat, mis kinnistasid minus veendumuse, et elu ilma koerata pole lihtsalt võimalik.

Esimene tõukoer, Venemaalt pärit rottweiler Adana Ritch Criff, tuli meie perre paarkümmend aastat hiljem. Sellele järgnes liitumine tolleaegse Tartu koerteklubiga. Kuigi Criffist ei tulnud valehambumuse tõttu näitusekoera olin mina oma kunagisele veendumusele, et koeranäitused pole minu jaoks, kiirelt selja pööranud. 1999.a. jõudsime minu noorima poja abiga otsusele, et kui üks koer peres on tore, siis kaks koera on veel parem.

Soovisime võtta mõnda väiksemat tõugu. Kõhklesime, kas prantsuse bulldog või mops. Lõpliku valiku tegemiseks sõitsime Tallinna, et nende tõugude esindajad oma silmaga üle vaadata. Saatuse tahtel külastasime esimesena pr. Sirje Karo ja mops Lonnit, kes just kutsikaid ootas. Sellest hetkest oli kõik selge ja otsustatud - mops ja ainult mops. Teisisõnu oli see armumine esimesest silmapilgust ja seda valikut pole me kordagi kahetsenud. Kennel FLINTSTYLE on kinnitatud alles 2004.aastal.

Otsus luua oma kennel ei sündinud kergelt ega läbimõtlematult. Kõhklused ja ettevalmistused ning eesmärkide paikapanek on kestnud peaaegu 5 aastat. Meie eesmärgiks ei ole suurearvuline kennel ega ka massiline kutsikate tootmine, vaid pigemini väike kodune kennel, kus koerad elavad pereliikmetena ja kõik kennelist väljuvad kutsikad saavad kaasa korraliku lastetoa ja armastuse esimesest eluhetkest alates. Siinjuures pean tänama oma alati tugepakkuvat perekonda, kes nii headel kui halbadel päevadel minu kõrval on, kennelit Golden Mean, kust pärit meie esimene mops, Soome kenneleid Troppola ja Röllimajan, kust olen saanud igakülgset abi ja toetust.


Hooligan